Kirjeldan oma virtuaalse maailma kogemusi Second Life'i põhjal, kuna see on vist ka ainus veebikeskond, mida ma olend külastanud ning mida võib nimetada virtuaalseks maailmaks.
Minu esimene reaktsioon keskonda registreerumisel oli vaheldumisi Ohoo ja Mis asja see nüüd tahab :S . Kuid pigem olid ülekaalus positiivsed uudishimu emotsioonid.
Võimalik oli muuta nii iseenda virtuaalset välimust (ole kaunitar või koletis, ise otsustad) ja olemust, kui ka kolada väga erinevates kohtades ringi (mina uudistasin Eesti saatkonnas ja veel mõnes juhuslikult valitud kohas).
Ja muidugi võimalus luua omaenda maailm, milleni ise seekord ei jõudnud. Positiivsest küljest võib välja tuua ka asjalikud abimaterjalid.
Kuid juba keskkonnas sees olles ning omandanud esmased liikumis oskused, jõudsin kiiresti järeldusele, et nii kaua kui mul ei ole mõistliku kiirusega ja enamvähem stabiilset internetiühendust, minust selle keskkonna aktiivset kasutajat ei saa. Põhjus lihtne, kui ekraanipilt iga natukese aja tagant lihtsalt ära hangub ( hoolimata sellest, et arvuti on tavakasutaja mõistes normaalsete parameetritea), siis kaob huvi ja tuhin kiiresti.
Seega kokkuvõtvalt, Virtuaalne maailm, kui ma üldse reaalse maailma kõrvalt selle jaoks aega leian, siis jääb ta minu jaoks hetkel määramata tulevikku, sinna, kus on elu on parem ja rohelisem :D, ka virtuaalses.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment