Kirjelda ajaveebis kolme õpetlikku juhtumit manipulatsioonide ja pettuste vallast.

Kõige sagedamini on mul endal olnud kokku puudet msn-i viiruste ja -nuhkidega. Ise olen suutnud nii ennast kui ka oma arvutit neist hoida, kuid nii korra kuus olen ikka saanud mõnelt tuttaval postituse tekstiga a la 'Hey, look at my pic here' ja link. Olen alati selle peale tuttavale ka öelnud, et ta endale selle pahalase kaela on saanud, kuid temal on sellest teadmisest vähe. Selle lahtipookimine on aeg-ajalt juba küllaltki keeruline. Ühel korral on pöördutud juba suurema spetsialisti poole, kuna oma tuttavate jõududega ei saadud sellest lihtsalt lahti. Siit siis esmane ja elementaarne õppetund, enne kui kuskile klikid, loe, mõtle ja ikka ära kliki. Kui mul tekib kahtlus, alati küsin kirja saatjalt, kas ta on ikka ise saatnud või mitte.

Teine variant on 'külje alla ujujad'. Minu õnneks ei ole mul huvi igasuguste kahtlaste tüüpidega suhtlema hakata (nt Orkutis tekib selliseid mingi hetk terve hunnik, kes lihtsalt hakkavad tüütama). Selle vastu olen kasutanud keskkonna blokeerimi-võimalusi. Samas on mõnikord kuulda, kus mõned teismelised on lõpuks päris hädas selliste tüüpidega, sest kui oled korra suhtlema hakanud, muutuvad nad mingi hetk tõelisteks tõbrasteks. Enda tutvusringkonnas nii sinisilmseid ei ole kohanud, kes tõttaksid mingite suurte lubaduste peale raha saatma või suurt armastust otsima, kuid maailmas (ja paraku ka Eestis) siiski selliseid printsist valgel hobusel ja ratsa rikkaks saamisest unistajaid on.

Paar korda olen ka arvutist mõne Troojalase avastanud, kuid ei ole suutnud aru saada kust ning kuidas, õnneks on nad ka kähku kadunud (minu väikesel kaasabil) ning ei ole seni avastanud, et keegi oleks kusagilt midagi välja kookinud, veel. Ka olen korra juba nii 10 aastat tagasi sattunud kohta (mida ma enam ei mäleta), kus taheti teada minu e-maili salasõna, õnneks oli mul juba siis piisavalt taipu, et aru saada, et asi ei ole õige.

Seega kokkuvõtvalt, igasuguste jamade eest saab inimene ennast vaid ise kaitsta. Muidugi on kõige lihtsam, et hoia ennast üldse internetist eemal, kuid nagu ka loengumaterjalidest oli näha, see ei ole alati piisav.

Loe läbi Raymondi Hacker-HOWTO ja kirjuta selle kohta hinnang.

Hinnang siis eesti keelsete materjalide põhjal...

Mõtted, kuidas häkkerid peaksid käituma, olid minu arvates igati asjakohased, seda eelkõige arvestades, et häkker võiks olla eeskujuks teistele arvutite ja ka interneti kasutajatele. Seega tasuks neid materjale lugeda ka tavalisel inimesel, kes soovivad ennast arendada.

Nõustun ka häkkeriks saamise põhimõtetega, toodud punktid on reaalsed eeldused, et olla tegija sõltumata valdkonnast, häkkerite puhul programmeerimises ja sellega kaasnevas.

Materjalides välja toodud häkkeritele omane suhtumine ja käitumine võiks kanduda ka teistele eluvaldkondadele. Näiteks info jagamine oleks võimalik peaaegu kõikjal, avatud lähtekoodi saab aga teistes valdkondades nimetada avalikeks tööde ja protsesside põhimõteteks. Sageli saabki ettevõtetele saatuslikuks kiivas ärisaladuse hoidmine ja koostööst loobumine, õnneks on see hakanud tänapäeval vähenema.

Lisaks, nii nagu häkkeritelgi, tuleb kõikjal inimestel ennast tõestada, enne kui tunnustust avaldatakse ja/või edu tuleb, st tegijaks ei saa üle öö.

Just nagu üks tõeline häkkergi, inimene, kes soovib olla intelligentne, soovib ennast ka pidevalt täiendada ja arendada,

Seega, kui ei taha ka päris häkker olla, tuleb kasuks seda siiski natukenegi olla, enda elu võib tänu sellele paremaks kujuneda :)

Kirjeldage üht vaba litsentsi lähemalt (kust pärit, kes seda kasutavad, mis on eripärad jne).

Creative Commons on üks vabade sisulitsentside kogusi, mis väljastati 16.detsembril 2002. aastal. Esialgsed litsentsid tuginesid kõik põhilistele omadustele, milleks on viitamine, kasutamise otstarve (commercial, non-commercial), edasiarendamine (kas võib ja mil määral), levitamine. Nendega on määratletud, kuidas võib toodet/tarkvara kasutada, edasi arendada ja levitada.

Neist neljast põhiomadusest on erinevatel CC-litsentsidel erinevad kombinatsioonid.

Nt Sampling Plus litsents lubab kasutada ja muuta mingit osa tööst kommertseesmärkidel, väljaarvatud reklaamimiseks, samas lubab kopeerida kogu tööd mitte-kommertslikel eesmärkidel.

Creative Commons-i litsentsi on kaustusel 43 juristiktsioonis üle maailma.

Samas on mõned Creative Commons-i litsentsid pensionile saadetud, nt Sampling, mis lubas tööst mingeid osi kasutada ükskõik, mis eesmärgil, väljaarvatud reklaamimiseks, samas ei olnud lubatud kogu töö kopeerimine ja muutmine.

Creative Commonsi litsentse kasutavad näiteks Wikipedia, The FreeSoundProject, Knol jne.

Kirjutage ajaveebi omapoolne hinnang autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule.

Kindlasti on vajadus autorikaitse ja intellektuaalomandi järgi põhjendatud seda eelkõige lähtudes ideede/loomingu autorite seisukohast. Samas, leian, et kohati on see läinud üle piiri, eelkõige kasutamisega kaasnevate kuludega.

Vaadates juba ainuüksi muusika valdkonnas toimuvat: internetti muusikat üles laadida ei tohi, samas alla laadida teaud tingimustel tohib. Kui kasutaja oleks isegi nõus näiteks ühe muusikaloo allalaadimise eest nõus maksma, siis hetkel olevad hinnad on pigem liiga kõrged. Seega leian, et sellega on muusikatöösturid ise endale käru keeranud. Kui võtta summaarselt iga piraatluse vormis alla laetud lugu, ning nõuda selleasemel seadusliku tegevuse eest sümboolset tasu, siis oleks saadav kasu tõenäoliselt märgatavalt suurem, kui on see, mida praegu ametlikes internetipoodides maksvatelt kasutajatelt saadakse.

Mis puutub patentidesse, siis see on muutunud kohati ikka tõeliselt koomiliseks. Patent "karuvarjule" (beerbella), kui suur on tõenäosus, et sellist asja üldse keegi tegema hakkab? Aga fantaasia on piiritu, samas võib keegi saada neist totrustest võib olla tõesti äriidee, aga vaevalt ta siis just patendis kirjeldatut teha soovib, pigem arendab ja muudab ideed ja patenteerib selle siis juba ise, seega kaob esialgse autori patendi idee mõte lihtsalt ära.

Kirjeldage enda kogemusi mõne vaba tarkvaratoote kasutamisega

Vabatarkvaralistest toodetest olen proovinud erinevaid Linux-i operatsioonisüsteeme, millest igal ühel on omad eelised ja puudused, nagu igal asjal, kuid mis mulle kui Windows'iga üles kasvanud kasutajale, vajavad esialgu harjumist. Samas kui käsi juba soe, siis saan hakkama. Põhjus miks siiski pigem Window'sit kasutan on lihtne, kooli arvutites Linuxit ei ole ja pidevalt jälgida, kas failid ühes või teises keskkonnas avanevad ja ka korrektselt käituvad, muutub pikapeale tülikaks.
Samas Linuxi eeliseks on töökindlus, ise ei ole veel piisavalt pädev seda väitma, aga targemad ja kogenumad seda kinnitavad, eriti õnnelikud ollakse, kui panna kõrvuti erinevate OP-ga serverid. Administraatorid kiruvad windowsit ühisel keelel, aga see selleks.
Vabatarkvara alla võib vast klassifitseerida ka OpenOffice, Windows Office'i tasuta alternatiivi. Nende kahe võrdluses, aeg-ajalt eelistan ühte, teinekord teist, samas on OpenOffice kasutamisega taas vaja jälgida, mis formaadis on failid salvestatud. Avastan siiani pidevalt mõne vana dokumenti, millest oleks vaja midagi vaadata, aga fail on laiendiga .odt ja arvutis on ainult Windowsi Office. Siis ei ole muud kui, kas netis OpenOffice uuesti peale panna, või kolida teise arvuti taha, kus ka see olemas on. Samas ei ole garanteeritud, et ühes loodud failid ka teises avanevad ja samasugused välja näevad. Seda eriti uuema Windows2007 Office'iga.
Vabatarkvarast rohkem konkreetseid näiteid, mis kindlalt ka vabatarkvara oleks, tuua ei oska, kuna see, mis on tasuta, ei tähenda alati et ta ka vabatarkvara on ning kuna ei ole seni otseselt uurinud kas ja mis määral nende lähtekood avatud on ja kuidas neid kasutada ja muuta tohib.
Lisaks paljud tasuta asjad tähendavad enamasti seda, et sul ajatakse hammas verele, et sa tasulise versiooni ostaksid, millel on siis juba märgatavalt rohkem funktsionaalsusi.
Teine variant, tasuta lastakse kasutada beta-versiooni, aga ka see ei ole vabatarkvara, siis on kasutaja lihtsalt vabatahtlik katsejänes :D

Tutvu mõne vabalt valitud virtuaalmaailmaga ja kirjelda ajaveebis oma kogemusi

Kirjeldan oma virtuaalse maailma kogemusi Second Life'i põhjal, kuna see on vist ka ainus veebikeskond, mida ma olend külastanud ning mida võib nimetada virtuaalseks maailmaks.
Minu esimene reaktsioon keskonda registreerumisel oli vaheldumisi Ohoo ja Mis asja see nüüd tahab :S . Kuid pigem olid ülekaalus positiivsed uudishimu emotsioonid.
Võimalik oli muuta nii iseenda virtuaalset välimust (ole kaunitar või koletis, ise otsustad) ja olemust, kui ka kolada väga erinevates kohtades ringi (mina uudistasin Eesti saatkonnas ja veel mõnes juhuslikult valitud kohas).
Ja muidugi võimalus luua omaenda maailm, milleni ise seekord ei jõudnud. Positiivsest küljest võib välja tuua ka asjalikud abimaterjalid.
Kuid juba keskkonnas sees olles ning omandanud esmased liikumis oskused, jõudsin kiiresti järeldusele, et nii kaua kui mul ei ole mõistliku kiirusega ja enamvähem stabiilset internetiühendust, minust selle keskkonna aktiivset kasutajat ei saa. Põhjus lihtne, kui ekraanipilt iga natukese aja tagant lihtsalt ära hangub ( hoolimata sellest, et arvuti on tavakasutaja mõistes normaalsete parameetritea), siis kaob huvi ja tuhin kiiresti.
Seega kokkuvõtvalt, Virtuaalne maailm, kui ma üldse reaalse maailma kõrvalt selle jaoks aega leian, siis jääb ta minu jaoks hetkel määramata tulevikku, sinna, kus on elu on parem ja rohelisem :D, ka virtuaalses.

veebist kaks näidet folksonoomia kohta - üks selline, kus see väga hästi töötab, ning teine, kus see eriti ei taha toimida

Hästi töötab näiteks http://www.propeller.com/ ja http://www.reddit.com/ - uudiseid on võimalik nii kergitada, kui ka langetada.
Halvasti http://www.newsvine.com/ kus ei ole sellisel määral näha kas ja kuidas on labeleid määratud nii ei näi leht ka nii väga aktiivne, samas võib selline leht olla sobilik minust konservatiivsemale kasutajale.

Seega hästi/halvasti klassifikatsiooni ei saa ka üheselt määrata, see mis on minu meelest hästi, ei pruugi teisele kasutajale üldse meeldida ja vastupidi.